Jõulused triibiksokid

Tegin iseendaga kokkuleppe, et kui juhtun midagi tegema, siis panen ka siia ülesse. Lihtsalt varasemad kogemused näitavad, et kui KOHE siia märget ei tee, siis ei tee ma seda kunagi. Või ei tea midagi, ehk ükskord jõuan ikka niikaugele, et sordin oma pildid ära. Njaa...tundub natuke ootamatu ja ülejõu käiv ettevõtmine.

Aga, miks ma täna kirjutan? Sellepärast, et tahaks sokid ära pakkida. Tegin need millalgi sügisel juba valmis, aga lõplikult korda alles nüüd.
Triibiksokk on muidu lahe asi, aga hilisem lõngajuppide toppimine oli paras katsumus. Täna ma muidugi enam ei mäleta, et see oleks jube olnud, aga eile mõtlesin küll vaikselt, et need on viimsed triiparid.

Lõng on ülikvaliteetne Soome käsitöölõng ning mul on neid kohe palju väikseid kerasid. Lisaks on see mõnus, et värvidelt sobivad kõik üksteise- ja teineteisega suurepäraselt kokku. No minu arvates vähemalt.
Esimesed sokid on naisterahva omad ja lähevad kingituseks meie ühele vanaemale. Võib-olla oleks vanaema tahtnud natuke säravamaid sokke, aga seekord on sellised.

Et tulevikus oleks sellest postitusest mulle endale ka kasu sees, siis kaalusin sokid ära ka. Lõnga kulus 109 g ja meesterahvasokkide lõngakulu oli 125 g. No mõned grammid rohkem tegelikult, sest lõngaotste sisseajamise ja äralõikamise varu ju juurde veel.

Nüüd pakin sokid veel ilusti ära ja ongi ühed kingitused jälle valmis.

Roosad sokid

Roosad sokid on ühele väikesele ja imeilusale tüdrukutirtsule. No et oleks soe ja hea, pealegi talv ju tulemas.

Tehnilised andmed:
Sokid on kootud Steinbach Wolle "Golden Baby" lõngast, värvitoon nr 8. 100 % meriino.




Aastase lapse sokkide jaoks kulus lõnga 20 g.
Kootud nr. 3 varrastega, silmuseid 4x9.
Pöia pikkus 12,5- 13 cm, sääre pikkus 10 cm.

Sokid väikese, kuid mitte päris sokiomaniku jalas, sellepärast tunduvad sokid ka pisut lopsakamad kui ehk peaks. Valge kaunistus on tikitud varesejalgpistes.

Sellised need sokid siis said.

Elu koos sokkidega!

Jah, sokid mulle meeldivad.

Eriti meeldib mulle neid kududa. Miks? Ise ka ei tea. Lihtsalt nii lahe on võtta vardad kätte ja kududa. Harutada pole pole isegi kahju, sest see tehtud/kootud töö on suur, kuid mitte võrreldav kampsuniga.

Blogimine on minu jaoks uus kogemus. Natuke olen ärevuses ikka ka, et kuidas mul õnnestub ja kuidas minu tehtud asjad internetiavarustes välja hakkavad nägema. Ma arvan, et just sellised nagu Päris Eluski.

Siit nad nüüd tulevad:

Tavalisest maavillasest lõngast. Selleks, et väikene tüdruk neid meelsamini jalga paneks, tegin natuke rõõmsamaks lisades vilesid, tutte ja satse-pitse.

Need sokid tegin ma endale. Villaste sokkidega on selline tore asi, et need annavad sooja. Nojah, kui ausalt kõik ära rääkida, siis tegelikult osalesin ma eelmisel aastal Kullaketrajate sokivahetuse projektis. Nüüd muidugi arvatakse, et ma olin suller ja jätsin sokid saatmata! Ei jätnud! Ma lihtsalt harjutasin ja proovisin enne mitmeid kordi, kas ma ikka oskan kududa.

Need sokid on ka veel harjutussokid.

Päris sokid said sellised. Maavillased ja mohäärised. Valge oli täitsa puhas ja ehe vana hea eesti maavillane, aga punane oli mohäär. Poest ja tehtud Soomes, Novita.

Need sokid on tehtud tellimustööna. Just! Tellimustööna. Sokkide ülesandeks oli anda sooja, näha välja nagu "pea-aegu viisakas" sokk ning muidugi käsitsi ja südamega kootud. Südamega teha ongi oluline ja mitte ainult sokke!

Hakkama sain ja "proovipostitus" on tehtud. Polnudki nii hull:)