Sheikh, Sheikh...

Mis siin pikalt ikka, kui et asja juurde.
Mõtlesime, et tahaks puhata ja mängida. Aeg selleks tundus olevat õige ja hea. Ideeks oli lebotada, lebotada ja veelkord lebotada. Niimoodi, et ei peaks mitte millelegi mõtlema ja saaks nautida päikest ja merd.

Toredad inimesed Reiseksperdist aitasid meid reisi ja hotelli valikul. Etteruttavalt võib öelda, et olime rahul.
Hotelli nimeks oli Regency Plaza Resort ning nagu teised Sharmi hotellid, asus seegi kenasti aia sees ja sissekäiku valvas usin valvur. Hotelle on Sharmis kokku üle 300, seega tohutult suur ports. Osad hotellid asuvad kohe Punase mere ääres, nagu silgud pütis üksteise kõrval, ning järgmised asuvad üle tee nn teises kihis. Nüüd tundub, et ehitatakse ka juba kolmandat kihti. Pildil on näha ühe järjekordse hotellikompleksi valmimine aia tagant vaadatuna.


Huvitav oli see, et kõik teed, mis sinna kord ehitatud on, on plaanitud lihtsa "joonlaua" meetodil. ehk kogu teetevõrgustik moodustab ruute ja ristkülikuid. Kui lennukist alla vaadata, jääb küll tunne, et keegi on oma joonestamise oskusi katsetanud.

Kuna Egiptuses on haridustase väga madal (öeldakse, et 50% on kirjaoskamatuid, kuid tegelikult on see veelgi suurem, sest nn kirjaoskajatest omakorda 10% suudab vaid oma nime kirjutada), siis liiklus on kahesuunaline. Kahte teed eraldab kindel maariba ja iga teatud aja möödudes on tagasikeeramise võimalus. Kuigi tegelikult mulle tundus, et kõigele vaatamata saab ju sõita sealt ja seal, kus tee olemas on.

Taksosid jagub vist iga turisti jaoks vähemalt kolm kuni neli. Niipea kui oma nina hotelli terriotooriumilt välja pistsime, tõttas meie poole vähemalt 2-3 ootel olevat taksojuhti. Lihtsalt tee ääres kõndides olime samuti "jahisaagiks" taksojuhtidele. Tuututamine, lehvitamine ja auto kinnipidamine on niivõrd tavapärane.

Sharm El Sheikh on põhiolemuselt ainult turistidele orienteeritud linn. Kohalik elanikkond moodustab 10% kogu inimestest. Elamine seal on egiptlaste ja araablaste jaoks liiga kallis. Küll aga käiakse Sharmi tööle - 25 päeva jutti tööl ning siis 10 päevaks koju. Linn on kohalikele elanikele osaliselt ka suletud, st et sinna tööle pääseda, läbivad nad eelneva kontrolli. Kairost Sharmi tulemisel kontrollitakse kohalikku elanikku vähemalt 5 erinevas kontrollpunktis. Teisalt muudavad sellised turvameetmed linna turistide jaoks turvaliseks.
Lisaks võib terves linnas näha relvastatud nn. turismi politseid, mis valvab turistide heaolu ning jälgib, et ükski kohalik elanik ei oleks liiga pealetükkiv ning et turistidel oleks seal kindlasti hea olla.

Aega oli piisavalt - nii logelemiseks kui ka elu-olu jälgimiseks. Lihtsalt mõnulemiseks olid loodud väga head tngimused. Mitmed basseinid, palju lilli, palmid ja puhtus.














Kuna Egiptuses puudub põhjavesi, magestatakse merevesi ning seda kasutakse igapäevaseks tarbeveeks ning tonnide viisi kulub vett kogu selle roheluse kastmiseks.

Lilli oli palju ja tundus, et nende eest hoolitseti hästi. Vaatamata totaalsele kuivusele, oli aed õites. Hea küll, oleme ikka päris ausad, eks mõni taimeke kaebas rohkem vett ka kui talle seda võimaldati.

Turistidel võib ju olla tore seda ilu nautida, aga kahjuks väge vähesed näevad selle kõige taga tohutut vaeva, higi ja tööd. Palju kaupa veeti kärudega, mis olid ehitatud ilma sadulata jalgratastele. Näiteks niimoodi toimus pesuvedu.















Kokku oli hotellis 3 basseini, nendest 1 lastebassein (80 m2). Teised kaks basseini olid 2500 m2. Lisaks asus umbes 100 m kaugusel hotellist Punane meri oma läbipaistva, kuid üpris soolase veega.















Kogu ümbrust hoidis korras minumeelest mustmiljon meest. Kividest laotud kõnniteid pesti Igal õhtul veega ning kõik oli äärmiselt puhas. Prahti maas ei vedelenud. Mitte, et turist poleks seda "kogemata" maha pillutanud, vaid koristamine oli pidev protsess.















Rannas ja mereääres oli ilus. Merevesi on niivõrd selge ja puhas, nii et võisid vabalt vaadata kuidas pisiksed ja natuke suuremad kalad parves mööda kroolivad. Olnevalt päevast ja ilma tujudest vaheldus ka mere värv - vahel oli puhas sinine, vahel türkiissinine ja teinekord juba rohekas. Igapäevane külaline rannas oli beduiin oma kaamliga.

Söömisest ja söögist.
Meie olime seekord mugavad ja valisime sellise hotelli, kus oli ka söök kogu aeg olemas. Kohati muidugi tundus, et söömise vaheaegasid ei olnudki.
Toidu valik oli väga mitmekesine, alustades kõikvõimalikest leibadest, palju oli igasuguseid värskeid ja eeltöödeldud salateid, erinev kalavalik kõikvõimalike lihadeni ning muidugi koogid.
Kui päris aus olla, siis sain sealt palju huvitavaid ideid, mida ja kuidas kokku panna, eriti just salatite osas. Koogid, nagu sellele piirkonnale tüüpiline, olid kõik magusad, suhteliselt kõvad, saialised ja rikastatud kuivatatud puuviljadega. Huvitavad ja kindlasti teistsugused kui meie harjunud oleme.

Ühel lõunasöögil käisime kohalikus kalarestoranis. Etteruttavalt võin kohe öelda, et kui muidu olime söögiga rahul, siis sealse söögi lummuses oleme veel praegugi. Rannas pikutades käivad kõik asjamehed oma mappidega teenuseid pakkumas, niimoodi saimegi teada natuke nuka taha jäävast kalarestoranist.
Kokkulepitud ajal oodati meid ning vastuvõtt oli soe. Kõigepeal valisime välja kala (kõik kalade tundusid üpriski võõratena, kuid kuna kinnitati, et kõik on söödav, oli lihtsam:).





Kui kala valitud, lubati meil terves kala valmimise protsessis kaasa lüüa. Tõsi küll, kõrvaltvaatajana, aga ikkagi. Kohaliku restorani pealik ja peakokk isiklikult poseerivad meie kalaga. Piltide ülesse panemiseks on nendepoolne luba olemas.

Kala puhastamine käib, nagu proffidel ikka, kiiresti. Kalast jäi järgi täpselt niipalju nagu pildil näha:


















Korralik kala ühesõnaga. Kala nimega on mul momendil väiksed raskused, sest nende öeldud nime järgi ei leia ma ühtegi kala. No lõppeks, olgu mistahes kala, me oleme elus, seega see OLI söödav.

Edasi määriti/puistati/pandi kalale kõikvõimalikku kraami. Kõigepealt kala pea juurde läks pasta, seejärel toimus igasugune maitsestamine ja muidu tuunimine. Maitset andsid hiljem sool, valge pipar, marini kaste (koosnes sinepist õlist, maitseainetest) ning köögiviljadest.















Alati on suureks auks kui peakokk toidu isiklikult serveerib.

Loomulikult enne põhirooga sõime veel maailma parimat kalasuppi. Ausõna ja ilma liialdamata. See koosnes kalapuljongist, krabist, erinevatest kalalihadest, valgest piprast, natuke soola, koriandrit ja lõpuks lisati juurde vahukoort. Teate, tahaks seda supp nüüd ja kohe.
Ahjukala küpsetamise vahepeal see supp valmis sai.
















Toateenindusest ja silmailust.
Nagu üks kohapealne giid ütles/soovitas, andke toapoistele jootraha ja koristamise kvaliteet tõuseb. Ma loodan, et meie rõõm oli kahepoolne. Kui arvestada, et näiteks algklasside õpetaja saab kuus 500 EEK ja see on väga hea palk, siis ehk oli meie panusest toapoisi "tulevikufondi" ka natukene kasu.
Pean tunnistama, et olin kuulnud Egiptimaal tehtavatest luikedest ja muust huvitavast, kuid enda silmaga seda näinud polnud. Aga seal on, mida vaadata ja imetleda. Kui tuled oma tuppa puhkama ja voodil on pesa teinud üks vahva linnuke, siis on see selle päeva parim hetk. Alustati ikka lihtsamast, aga uskuge mind! ka need jätsid sooja tunde. Lisaks hiigelsuur lillekimp:)















Muuseas, poiss õpetas meid neid imevidinaid tegema. Seal on oma nipp juures:) Hakkan nüüd kodus iga päev harjutama, et meelest ära ei läheks. Kes külla tuleb, ehk õnnestub teilgi sellest osa saada?!
















Tekist tehtud lootose õis.

Lisaks nähtavale, tekkis meil igal õhtul vestlus teemal inimesed siin ja seal, ehk Egiptuses ja nn heaoluühiskonnas. Vahed on suured, liigagi suured ja seda igas mõttes.

Kui egiptlane on õnnelik pisku üle, siis meie inimene on ennast suutnud (erandeid on igal pool!) kõrvuni võlgadesse laenata ja siis kurdab, et elu on raske.

Ettekandja-poisid ütlesid ka vahel naeratades, et "kõik on hästi, kuid ma olen pisut väsinud".
Olgu siinjuures lisatud, et nende tööpäevad algasid enne 7 hommikul ja lõppesid südaöö paiku. Sinna vahele jäi 3 söögikorda, kus nad kohati suisa jooksid, et kliente teenindada. Aga kleindid (ei hakka mainima siin nende rahvust) olid väga sageli rahulolematud ja käitusid nagu sead. Ilma liialdamata. Vahel oli piinlik olla turist, sest mõni kiiruga unustatud kahvel kattesse või 1-2 minutit kliendil oodata laskmist, päädis valju sõimu, vahel käte vehkimise ja muu piinlikuga. Teenindajapoisid ainult naerastid selle peale ja üritasid kiiresti leida parimat kleinti rahuldavat lahendust. Veelkord meeldetuletuseks, et järjest on 25 tööpäeva.

Teine näide. Väga suursuguselt riides olev suurilmadaam maitseb toitu otse kulbist, mida ülejäänud kaaskond peaks samuti toidu oma taldrikusse tõstmiseks kasutama. Lisaks jäetakse tõstmise vahendid lihtsalt toidu sisse hulpima, kus nad mõne aja möödudes kaovad... No juhtub! Võib-olla juhtubki, aga piinlik oli ikka.

Teenindajapoisid mulle aga meeldisid. Nad olid nii ülisõbralikud ja armsad, oma kiire töö kõrvalt leidsid nad alati aega küsida, kuidas meil läheb. Nad ei teinud seda kindlasti mitte sellepärast, et oleks kästud, vaid see oli siiras. Õppisime ära ka elementaarsed viisakused ja nii huvitav oli jälgida, kuidas nad sellele reageerisid. Ehk siis kirjapilti ei hakka kirjutma, aga egiptuse aktsendiga "kuidas käsi käib?" on a milè? Aitäh on sokran.
Need, kes meie hotellis töötasid, olid intelligentsed ja viisakad. Ei olnud pealetükkivad ning kahju, et aeg sealse kultuuri tundmaõppimiseks läbi inimeste nii lühikeseks jäi.

Hotellis töötas üks vahva Ahmed. Meie kutsusime teda Submarine Ahmediks, aga tegelikult oli ta lihtsalt üks vahva ja tore sell. Temas oli midagi sellist, mida niisama naljalt ei kohta. Ta valdas inglise, vene ja prantsuse keelt, muidugi ka egiptuse/araabia keelt, luges lehti ja oskas vabalt arvutit kasutada. Tegelikult oli ta oma mõtetes ja ideedes Suur, ta valdas perfektselt Egiptuse ajalugu, tundis muret oma rahva hea käekäigu vastu ning tema jaoks oli oluline sealne kultuur. Kusjuures, pean tunnistama, et ta jättis mulle täiesti kustumatu mulje, sest ta oli niivõrd ehe, rikkumata, kuid samas erakordselt intelligentne.

No ja et mitte tema tööd unustada, siis käisime tema firma kaudu Punase mere koralle, kalu ja merepõhja kaemas. Parempoolne pilt annab ehk pisut aimu, aga kasutage siin oma kujutlusvõimet. See pilt on hall, hägune ja merene, kuid minu oskused ja kaamera ei võimalda parem pilti teha. Tegelikkus oli aga värviline ja selge.















Kokkuvõtteks, muidugi olen ma rahul, et meil oli võimalus Egiptuses käia, näha ja tutvuda sealsete inimestega.