Saluste gurmeetalus

Kunagi ammu, võib-olla aastat nii 2-3 tagasi, nägime telekast, Kanal 2 ühte ülivahvat kodu ja perekonda, kus tegeleti inimestele maitseelamuste pakkumisega. Mäletan, et tol korral oli mul isegi kahju, et täpselt ei kuulnud, kus nad elavad, kes nad on ja kuidas nendega ühendust saaks.

AGA, nagu öeldakse, kõik see, mis tulema peab, tuleb nagunii. Tuleb kohe koju kätte!
30. augustil käisime Saluste gurmeetalus. Aja planeerisime juba aprillikuus. Meie jaoks oli ülioluline, või isegi et ainus variant, süüa seal maa-all küpsetatud lammast. Kuna lammast serveeritakse seal ainult loetud kordadel aastas, siis nii ta läks.

Talu ise asub vahva metsa sees. Peremees, Ingvar Tšižikov, on koos oma perega sellest kujundanud hästi vahva ja armsa paiga.


Seal talus on tehtud kõik puidust ja nn käepärastest materjalidest. Ära on kasutatud nii vana kui ka uus ning suurepärased oskused.
Nüüd siis toidu juurde. Kuigi seda on vist raske liigitada, et toit ja kõik muu. Kogu ringkäik, olemine ja vestlus oli läbipõimunud toidu ja puiduga.

Kõigepealt saime maitsta suitsutatud vutti.
Ühest tibatilluke lind sisaldab umbes 100 g puhast liha. Söömine ise oli päris põnev. Liha söömine on muidugi üks asi, aga eks kondid tuli ka kensti puhtaks limpsida. Mõnus! Vutid olid serveeritud koos värskelt soolatud ühepäevakurgiga.
Lisaks, iga toidu korra juurde serveeriti veini. Pererahval on oma veinikelder, mis sisaldab nii suurtootmisest valmistatud kuii ka nn koduveine. Kuna eestimaised veinid on ikkagi desserveinid, siis alguses nautisime nn poeveine. Ega need ka pahad ju ole!
Vahepeal nägime ka küülikuid. Ilusad lontkõrvad:) Kuigi suurem osa küülikutest oli tavalised kodujänesed, mitte lontis kõrvadega tegelased.

Teiseks käiguks, ehk poolel teel gurmee poole oli lammas! Ehk siis lammas maa sees küpsetatult. Kõigepealt tuleb kaevata üks korralik auk, tekitada peale süsi ning siis lammas koos muu hea-paremaga sisse panna. Katta kinni ja oodata umbes 5,5-6 tundi. Selline nägi välja nn ahi kinnikaetult.

Edasi kihtide kaupa liikudes, siis klaasvill oli soojahoidmiseks vahele pandud ning metallplaadid kõigepeal.

Testpotike, ehk maa sees küpsenud kartulid. Muuseas, need olid uskumatult head või siis just niihead nagu näiteks tuha sees küpsenud kartulid. vanasti me tegime ikka neid:)
Liha kättesaamine oli justkui arheloogiline kaevamine. Ikka kiht-kihi haaval ja järjest sügavamale.
Kogu saak. Nii tekkinud söed, kui ka ära pakitud lammas, lisaks veel kaalikat ja porgandit. Maitseks küüslauk, ingver, petersell. Ei, mingit ülemaitsestamist, ega vintsket ja kõva liha. Lammas, tegelikult küll oinas, oli umbes 6 kuud vana. No eks pikka küpsetamise aeg ja looma noorus tagasid imelise maitse. Võta või lusikaga!
Lammas ja juurikad olid kenasti pakenditeks tehtud ja hoolsalt sisse pakitud.
Mahlane, suupärane ja mõnus. Vat selline see lammas oli, hea veel lisaks. Kusjuures, ingver ja porgand sobis ka ideaalselt.
Järgmiseks käiguks oli suitsuangerjas ja suitsuküülik. Peremees näitsas, kuidas küülikut lõigata, ning teiseks, kuidas seda õigesti ka süüa. Muuseas, kas teatsite, et küülikurasv sulab suus ja tema sualmistemperatuur on 26 kraadi?!

Et minu jaoks olulised kohad veel natuke selgemalt ka. Mitte midagi ei saa teha, et angerjas mulle lihtsalt maitseb. No võta või jäta!
Üheks käiguks olid pasteedid. Niipalju veel, et pasteedid ei olnud kellegi niisama pasteedid, vaid koos erinevate seentega - lammas oli kitsemamplitega, küülik koos kukeseentega ning vutt puravikega, täpsemini kivipuravikega. Maitse ümaramaks muutmiseks oli lisatud iga pasteedi hulka veel küülikurasva.
Iga toidukäigu vahele serveeriti veel veini. Lõpuks desserdi juurde serveeriti koduveine.